Enesetutvustus: Olen Joonas Helde – idee poolest juba mees, kuid vahest näen ennast 7-aastasena. Kui esimesed 8 esimest aastat mu elust möödusid Kurtnas, siis ülejäänd on erandiga Raplaga seotud, ehk siis mu elust on kokku 20 aastat kulunud kuskil elamise peale. Erandiks oli üks aasta, mille ma pärast gümnaasiumi lõpetamist Tallinnas elades ja töötades kasutasin. Miks?
Olen maksimalist, kuigi ise ma seda endale tunnistada ei taha. Matemaatika riigieksamil ei saavutand seda, mida lootsin, ja sooritasin aasta pärast uuesti. Nüüd olen informaatika tudeng, kuigi pean nentima, et matemaatika eksami tulemust mul sisseastumisel vaja ei läinud. Miks informaatika?
Kuna ma olen hobide poolest peamiselt musikaalne inimene, kuigi hobisid mul teisigi..., siis paljud ootasid, et ma läheks midagi kunsti alast edasi õppima. Ma ise arvan, et hobid peaks ikkagi hobideks jääma, mitte kohustulikuks saama. Informaatika seevastu omas tol ajal minu jaoks sellist "küpsis-kaupluse-riiulil" väärtust, mille maitsest oli küll mingi ettekujutus, kuid proovimiseks pidi ostma. Lühidalt öeldes pakkus informaatika mulle väljakutset, kuna väga vähe olin selle valdkonnaga tegelenud.
Mida ootan kursuselt?: Kui väga aus olla, siis kursuselt ootan ainepuntkte. Eriliselt suurt vajadust teadmustünni täitumise järele ma ei tunne, ning madalate ootuste korral võib ka "ahha-efekt" suurem olla.
Mis oli ahha-efekt?: Siiamaani on "ahha-efekt" olnud minu jaoks negatiivne. Enne kursuste algust polnud mul aimugi, et kõik õppetööks vajalik informatsioon on distribueeritud nii entroopiliselt- iga ainekursuse materjal, kodutööd jne ilmuvad kõik erikohtadesse.
Millised olid mu õpingu/hobi saavutused?:
See nädala üks õpingute suursaavutustest oli kahtlemata selle 2. loengu kodutöö blogisse postitamine, kuna nii edukalt olin suutnud sellest kõrvale hiilida, ja elada nagu seda poleks olemaski. Ainuke võimalus oligi ennast lihtsalt kokku võtta ja ära teha. Kuigi üritasin postituses võimalikult ausalt ja loovalt vastata, oli raske sellele omapoolset hinnangut anda, kuna enamuse postituse kirjutamise ajast rändasid mu mõtted juba sellel, mida siis teha, kui lõpuks selle blogi sissekande valmis saan. Kõik see õpetas mulle ei midagi, sest tarkustera "tänaseid toimetusi ära viska homse varna" on mulle ammu-teada. Kui ta üldse midagi õpetas, siis vaid seda, et pean õppima õppetundidest õppima.
Üks hobi saavutustest oli tädi pulmas laulu esitamine. Enne pulmi oli mu tädil muidugi kindel soov, et ta pulmas mingi laulu esitaksin. Maksimalist, nagu "ma olen", tahtsin ma midagi uut ja värsket lauale tuua, ning otsustasin ise uue laulu kirjutada. Juhtus aga see, et kogu laulukirjutusprotsess algas päev varem pulmi, niiet nagu karta oli, läksid mul pulmas sõnad meelest, ja pidin improviseerima. Õnneks keegi aru ei saanud, et mul midagi valesti läks, ja kõik muidugi kiitsid laulu. Ma ise muidugi esitusega rahule ei jäänud, kuid olin laulu endaga rahul: suutsin uue huvitava elemendi oma loomingusse sisse tuua, kuid säilis mu eelnevate "nokitsustega" sarnane loo-struktuur, mis sisaldas minoorset ja mažoorset osa, peites endas kaht erinevat meeleolu. See saavutus õpetas mulle eimidagi rohkemat kui eelmine saavutus, oma ühise läbiva joonega: "tänaseid toimetusi ära viska homse varna". Et oleksin pulmas paremini ja kindlamini lugu esitanud, oleksin pidanud palju varem hakkama seda laulu kirjutama. (Laulu kahjuks pole jõudnud salvestada ja youtube'i üles laada, kuna selle salvestamine võtaks päeva-jagu aega ära)
No comments:
Post a Comment