Mäletan veel neid aegu keskkoolist, kui käisin alglassides. Iga koolijüts kandis hoolikalt päevikut kaasas, et mitte jätta kirjutamata järgmist kodutööd. Iga koolijüts kandis vihikuid kaasas, ja vaatas, kas ikka kaks pastakat on kaasas, et mitte jätta omale kirjutamata kõike tarka juttu, mida õpetaja rääkis, ning mille peale hiljem kontrolltöö tuli. Iga koolijüts muretses sellepärast, kas ikka õpikud on kaasas, et mitte märkust saada õpetajalt. Iga koolijüts, kes haigeks jäi, pidi sõbrale helistama, ning kui sõpru polnud, siis laskma emal õpetajaga rääkida, et teada saada, mida õppida jäeti. Võrreldes tänapäevaga, võib seda isegi hirmutavaks pidada, kuidas on õppeprotsessis toimunud, ning on toimumas, pidurdamatu progress. Või siis hoopis regress?
Infoühiskond on vältimatu nähtus, millega käib kaasas andmete, ehk siis informatsiooni, kiire ning mugav saatmine, töötlemine ja kättesaamine. Suurem osa esimese ja teise maailma elanikkonnast on kättesaadav, erinevat sotsiaalset tarkvara kasutades, globaalse veebi kaudu, mille eeliseid on üha enam hakatud kasutama haridussüsteemides. Sotsiaalne tarkvara on veebipõhine tarkvara, mis võimaldab inimestevahelist e-suhtlust. Sellise suhtluse eesmärgiks on tavaliselt ideede või mingi materjali jagamine, samuti ühine elektrooniliste materjalide loomine. Üha enam võib märgata, kuidas haridusasutused kolivad üle e-keskkonda, mis sunnib küsima, kas sotsiaalse tarkvara kasutamine peaks olema õppeprotsessi essentsiaalseks elemendiks, või saaks ka ilma hakkama? Sotsiaalse tarkvara efektiivsus peitub eelistes, mita ta õppeprotsessile pakub.
Valmis asünkroonsed veebikeskkonnad, nagu „WordPress“ ja „Blogger“, võimaldavad õpetajal postitada näiteks oma blogisse koduse ülesande, ning õpilased saavad selle täita oma blogis. Õpetajal, ja ka teistel õpilastel, on võimalus seda blogipostitust lugeda, ning tehtule tagasisidet anda. Näiteks Tallinna Ülikooli informaatika instituudi kursusel „Intelligentne arvutikasutus“, millel olen osalenud, toimub õppeprotsess täpselt nagu eelnevalt kirjeldatus. Kuigi alguses ei olnud ma taolisest õppemeetodist just kõige suuremas vaimustuses ei olnud, siis kursuse lõpupoole hakkas isegi meeldima. Suurimad probleemid taoliste sotsiaaltarkvarade juures on privaatsusprobleemid. Paljudele õpilastele kohe kindlasti ei ole see vastuvõetav, et nende kodutööd nii avalikud on, ning kõik saavad seda vaadata-uurida. Seetõttu on väga populaarsed suletud keskkonnad, nagu „IVA“ ja näiteks „Moodle“. IVA ja Moodle eelised näiteks Bloggeri ees on kindlasti privaatsus, nii õpetaja kui õpilase seisukohast. Õpetaja võib julgelt õppematerjale ülesse laadida, ilma, et peaks kartma, et seda iga teine eestlane kasutab. Nendele veebikeskkondadele on inimesel ligipääs ainult siis, kui tal on loodud konto, kuhu saab sisse kasutajanime ning parooliga. Õpetaja postitab koduse ülesande oma kursuse alla, kuid näha ning lahendada seda ülesannet, saavad vaid need, kes on selle õpetaja poolt antud kursuslaste nimekirja lisatud. Kuna ma ise olen nendest mõlemat keskkonda kasutanud, siis selle kõrval, et nii IVA-s kui Moodle’s on võimalik hindelisi teste lahendada, oli kõige positiivsem minu jaoks oli nendesse integreeritud asünkroonset materjaliloomet võimaldav Wikipedia keskkond, mis võimaldas õpilastel grupitööd teha – iga õpilane sai loodavat dokumenti muuta, ning sinna andmeid lisada.
Sotsiaalse tarkvara suurimaks eeliseks õppeprotsessis on minu arvates grupitöö. Kuigi inimesed võivad paikneda erinevates paikades üle maailma, võimaldavad sünkroonset materjaliloomet toetavad rakendused, nagu „Zoho“ ja „Google Docs“, edukalt grupis töötada. Antud rakendused võimaldavad inimestel ühiselt mingit dokumenti luua, seda modifitseerida, ning ka suhelda. Võrreldes minevikuga, kus õpilased pidid füüsiliselt kokku saama, et edukalt grupitööd teha, on sotsiaalne tarkvara vägagi efektiivne lahendus õppekeskkonnas.
Clay Shirkey on öelnud: „Sotsiaalne tarkvara on tarkvara, mis toetab grupi interaktsiooni.“ Sotsiaalse tarkvara eesmärgiks lihtsalt öeldes ongi paljude inimeste koostöö soodustamine. Midagi halba ei juhtuks, kui haridussüsteemis sotsiaalset tarkvara ei kasutataks, kuid ta muudab kahtlemata õppeprotsessi efektiivsemaks, ning annab lisavõimalusi.
No comments:
Post a Comment