Kellele ei meenuks lapsepõlvest rahva muinasjutud näiteks reinuvader rebasest või vanapaganast. 1971. aastal tuli välja Eno Raua poolt kokku pandud raamat „Tark mees taskus. Eesti ennemuistseid jutte kirjanike sõnastuses.“ Teos sisaldas endas paljusid jutustusi, millega nii mina, kui minu vanemad, ning vanemad põlvkonnad ülesse kasvasid. Nüüdseks on selle raamatu trükkilaskmisest möödas ligi nelikümmend aastat, ning võib öelda, et uue põlvkonna „targaks meheks taskus“ on mobiiltelefon. Nagugi see raamat koosneb rahvajuttudest, sisaldab tänapäeva mobiil elemente, millega me üles kasvasime, ning mis on meile armsaks saanud.
Meie generatsioon on üles kasvanud filmide, muusika, mängude, internet najal, ning nagu nelikümmend aastat tagasi oli „targaks meheks taskus“ kogumik erinevatest jutustustest, siis tänapäeval on selleks targaks meheks taskus mobiil - kogum erinevatest funktsioonidest, mille najal meie põlvkond üles kasvas. Kuid ega mobiil pole ka kõige uudsem leiutis, lihtsalt tema roll igapäeva elus on aega-mööda muutunud. Kas olevikust rääkides, ning tulevikku vaadates, saaks mobiiltelefoni enam üldse mobiiltelefoniks kutsuda?
Kui Ericsson 1956. aastal avas Rootsis esimese täisautomaatse raadiotelefonivõrgu, oli põhieesmärgiks juhtmevaba suhtlus. Peamine, mida mobiililt aastakümneid tagasi oodati, oli kõne-funktsioon. Vajadus oli lihtsalt, nii öelda kaug-raadiosidet pidada, kus seade ise oleks kaasaskantav. Vaadates mööda esimese generatsiooni mobiilidest, nagu Motorola DynaTAC, mis olid suured, palju kaaluvad juhtmega seadmed, siis juba arvestatavateks kaasaskantavateks mobiilideks võis pidada teise generatsiooni seadmeid.
Soov funktsionaalsuse kasvu järele tõi kaasa väikesemad „klotsid“, mis võimaldasid seadme suurust vähendades sama, mida eelnevadki seadmed, ning palju uut – võib öelda, et isegi ebavajalikku. Väiksemate mobiilide suurus oli juba märkimisväärne. Näiteks Sony Ericsson T100 oli 99 millimeetrit suur, ning kaalus 75 grammi. See oli aeg, kus peeti oluliseks mobiili suurust, mitte ekraani suurust. See oli aeg, mida mina näen kõige funktsionaalsemate mobiiltelefonide ajastuna. Mobiili algseks eesmärgiks oli kõne pidamine ning kaasaskantavus - seadmed nagu Sony Ericsson T68i ja Nokia 3310 jmt, on minu arvates kõige funktsionaalsemad mobiilid, kuna nad on väiksed, see tähendab, et on mugav kaasas kanda, ning saab helistada, ja tekstsõnumeid vahetada.
Ebavajalikus pean mobiilide juures kõike, mida pole otseselt sidepidamiseks vaja. Kolmanda generatsiooni mobiilide eesmärk on vägagi palju muutunud sellega, mis alguses oli – enam ei pöörata põhirõhku helistamisele, vaid kõigele ebavajalikule. Üks viimase aja populaarsemaid mobiilseid seadmeid, Apple iPhone, omab 3.6 tollist värvilist ekraani, kaamerat, OP-süsteemi, mänge, multimeedia keskust, mis kõik viitab selle, et mobiilide juures on põhirõhk koondunud meelelahutusele. Enam ei tähenda inimeste jaoks mobiil lihtsalt kaasaskantavat helistamis- ning tekstivahetusvahendit, vaid väikest meelelahutuskeskust.
Vaadates minevikku, võib märgata, et väljend „tark mees taskus“ , omab väga muutuvat väärtust. Kui aastakümme tagasi peeti „targaks meheks taskus“ lihtsalt mugavalt kaasaskantavat mobiili, millega sai lihtsalt helistada, siis hetkel tähendab ta seadet, mis funktsioneerib kui meelelahutuskeskus, kuid saab ka helistada. Arvan, et võime kutsuda tänapäeval poes müüdavaid mobiilseid seadmeid mobiiltelefonideks, kuna võimaldavad helistada ning tekstisõnumeid saata, kuid kindlasti ei tähenda inimestele nimi „mobiiltelefon“ enam sama asja, mida tähendas kümme aastat tagasi.
No comments:
Post a Comment