Kellele ei meenuks lapsepõlvest rahva muinasjutud näiteks reinuvader rebasest või vanapaganast. 1971. aastal tuli välja Eno Raua poolt kokku pandud raamat „Tark mees taskus. Eesti ennemuistseid jutte kirjanike sõnastuses.“ Teos sisaldas endas paljusid jutustusi, millega nii mina, kui minu vanemad, ning vanemad põlvkonnad ülesse kasvasid. Nüüdseks on selle raamatu trükkilaskmisest möödas ligi nelikümmend aastat, ning võib öelda, et uue põlvkonna „targaks meheks taskus“ on mobiiltelefon. Nagugi see raamat koosneb rahvajuttudest, sisaldab tänapäeva mobiil elemente, millega me üles kasvasime, ning mis on meile armsaks saanud.
Meie generatsioon on üles kasvanud filmide, muusika, mängude, internet najal, ning nagu nelikümmend aastat tagasi oli „targaks meheks taskus“ kogumik erinevatest jutustustest, siis tänapäeval on selleks targaks meheks taskus mobiil - kogum erinevatest funktsioonidest, mille najal meie põlvkond üles kasvas. Kuid ega mobiil pole ka kõige uudsem leiutis, lihtsalt tema roll igapäeva elus on aega-mööda muutunud. Kas olevikust rääkides, ning tulevikku vaadates, saaks mobiiltelefoni enam üldse mobiiltelefoniks kutsuda?
Kui Ericsson 1956. aastal avas Rootsis esimese täisautomaatse raadiotelefonivõrgu, oli põhieesmärgiks juhtmevaba suhtlus. Peamine, mida mobiililt aastakümneid tagasi oodati, oli kõne-funktsioon. Vajadus oli lihtsalt, nii öelda kaug-raadiosidet pidada, kus seade ise oleks kaasaskantav. Vaadates mööda esimese generatsiooni mobiilidest, nagu Motorola DynaTAC, mis olid suured, palju kaaluvad juhtmega seadmed, siis juba arvestatavateks kaasaskantavateks mobiilideks võis pidada teise generatsiooni seadmeid.
Soov funktsionaalsuse kasvu järele tõi kaasa väikesemad „klotsid“, mis võimaldasid seadme suurust vähendades sama, mida eelnevadki seadmed, ning palju uut – võib öelda, et isegi ebavajalikku. Väiksemate mobiilide suurus oli juba märkimisväärne. Näiteks Sony Ericsson T100 oli 99 millimeetrit suur, ning kaalus 75 grammi. See oli aeg, kus peeti oluliseks mobiili suurust, mitte ekraani suurust. See oli aeg, mida mina näen kõige funktsionaalsemate mobiiltelefonide ajastuna. Mobiili algseks eesmärgiks oli kõne pidamine ning kaasaskantavus - seadmed nagu Sony Ericsson T68i ja Nokia 3310 jmt, on minu arvates kõige funktsionaalsemad mobiilid, kuna nad on väiksed, see tähendab, et on mugav kaasas kanda, ning saab helistada, ja tekstsõnumeid vahetada.
Ebavajalikus pean mobiilide juures kõike, mida pole otseselt sidepidamiseks vaja. Kolmanda generatsiooni mobiilide eesmärk on vägagi palju muutunud sellega, mis alguses oli – enam ei pöörata põhirõhku helistamisele, vaid kõigele ebavajalikule. Üks viimase aja populaarsemaid mobiilseid seadmeid, Apple iPhone, omab 3.6 tollist värvilist ekraani, kaamerat, OP-süsteemi, mänge, multimeedia keskust, mis kõik viitab selle, et mobiilide juures on põhirõhk koondunud meelelahutusele. Enam ei tähenda inimeste jaoks mobiil lihtsalt kaasaskantavat helistamis- ning tekstivahetusvahendit, vaid väikest meelelahutuskeskust.
Vaadates minevikku, võib märgata, et väljend „tark mees taskus“ , omab väga muutuvat väärtust. Kui aastakümme tagasi peeti „targaks meheks taskus“ lihtsalt mugavalt kaasaskantavat mobiili, millega sai lihtsalt helistada, siis hetkel tähendab ta seadet, mis funktsioneerib kui meelelahutuskeskus, kuid saab ka helistada. Arvan, et võime kutsuda tänapäeval poes müüdavaid mobiilseid seadmeid mobiiltelefonideks, kuna võimaldavad helistada ning tekstisõnumeid saata, kuid kindlasti ei tähenda inimestele nimi „mobiiltelefon“ enam sama asja, mida tähendas kümme aastat tagasi.
Mäletan veel neid aegu keskkoolist, kui käisin alglassides. Iga koolijüts kandis hoolikalt päevikut kaasas, et mitte jätta kirjutamata järgmist kodutööd. Iga koolijüts kandis vihikuid kaasas, ja vaatas, kas ikka kaks pastakat on kaasas, et mitte jätta omale kirjutamata kõike tarka juttu, mida õpetaja rääkis, ning mille peale hiljem kontrolltöö tuli. Iga koolijüts muretses sellepärast, kas ikka õpikud on kaasas, et mitte märkust saada õpetajalt. Iga koolijüts, kes haigeks jäi, pidi sõbrale helistama, ning kui sõpru polnud, siis laskma emal õpetajaga rääkida, et teada saada, mida õppida jäeti. Võrreldes tänapäevaga, võib seda isegi hirmutavaks pidada, kuidas on õppeprotsessis toimunud, ning on toimumas, pidurdamatu progress. Või siis hoopis regress?
Infoühiskond on vältimatu nähtus, millega käib kaasas andmete, ehk siis informatsiooni, kiire ning mugav saatmine, töötlemine ja kättesaamine. Suurem osa esimese ja teise maailma elanikkonnast on kättesaadav, erinevat sotsiaalset tarkvara kasutades, globaalse veebi kaudu, mille eeliseid on üha enam hakatud kasutama haridussüsteemides. Sotsiaalne tarkvara on veebipõhine tarkvara, mis võimaldab inimestevahelist e-suhtlust. Sellise suhtluse eesmärgiks on tavaliselt ideede või mingi materjali jagamine, samuti ühine elektrooniliste materjalide loomine. Üha enam võib märgata, kuidas haridusasutused kolivad üle e-keskkonda, mis sunnib küsima, kas sotsiaalse tarkvara kasutamine peaks olema õppeprotsessi essentsiaalseks elemendiks, või saaks ka ilma hakkama? Sotsiaalse tarkvara efektiivsus peitub eelistes, mita ta õppeprotsessile pakub.
Valmis asünkroonsed veebikeskkonnad, nagu „WordPress“ ja „Blogger“, võimaldavad õpetajal postitada näiteks oma blogisse koduse ülesande, ning õpilased saavad selle täita oma blogis. Õpetajal, ja ka teistel õpilastel, on võimalus seda blogipostitust lugeda, ning tehtule tagasisidet anda. Näiteks Tallinna Ülikooli informaatika instituudi kursusel „Intelligentne arvutikasutus“, millel olen osalenud, toimub õppeprotsess täpselt nagu eelnevalt kirjeldatus. Kuigi alguses ei olnud ma taolisest õppemeetodist just kõige suuremas vaimustuses ei olnud, siis kursuse lõpupoole hakkas isegi meeldima. Suurimad probleemid taoliste sotsiaaltarkvarade juures on privaatsusprobleemid. Paljudele õpilastele kohe kindlasti ei ole see vastuvõetav, et nende kodutööd nii avalikud on, ning kõik saavad seda vaadata-uurida. Seetõttu on väga populaarsed suletud keskkonnad, nagu „IVA“ ja näiteks „Moodle“. IVA ja Moodle eelised näiteks Bloggeri ees on kindlasti privaatsus, nii õpetaja kui õpilase seisukohast. Õpetaja võib julgelt õppematerjale ülesse laadida, ilma, et peaks kartma, et seda iga teine eestlane kasutab. Nendele veebikeskkondadele on inimesel ligipääs ainult siis, kui tal on loodud konto, kuhu saab sisse kasutajanime ning parooliga. Õpetaja postitab koduse ülesande oma kursuse alla, kuid näha ning lahendada seda ülesannet, saavad vaid need, kes on selle õpetaja poolt antud kursuslaste nimekirja lisatud. Kuna ma ise olen nendest mõlemat keskkonda kasutanud, siis selle kõrval, et nii IVA-s kui Moodle’s on võimalik hindelisi teste lahendada, oli kõige positiivsem minu jaoks oli nendesse integreeritud asünkroonset materjaliloomet võimaldav Wikipedia keskkond, mis võimaldas õpilastel grupitööd teha – iga õpilane sai loodavat dokumenti muuta, ning sinna andmeid lisada.
Sotsiaalse tarkvara suurimaks eeliseks õppeprotsessis on minu arvates grupitöö. Kuigi inimesed võivad paikneda erinevates paikades üle maailma, võimaldavad sünkroonset materjaliloomet toetavad rakendused, nagu „Zoho“ ja „Google Docs“, edukalt grupis töötada. Antud rakendused võimaldavad inimestel ühiselt mingit dokumenti luua, seda modifitseerida, ning ka suhelda. Võrreldes minevikuga, kus õpilased pidid füüsiliselt kokku saama, et edukalt grupitööd teha, on sotsiaalne tarkvara vägagi efektiivne lahendus õppekeskkonnas.
Clay Shirkey on öelnud: „Sotsiaalne tarkvara on tarkvara, mis toetab grupi interaktsiooni.“ Sotsiaalse tarkvara eesmärgiks lihtsalt öeldes ongi paljude inimeste koostöö soodustamine. Midagi halba ei juhtuks, kui haridussüsteemis sotsiaalset tarkvara ei kasutataks, kuid ta muudab kahtlemata õppeprotsessi efektiivsemaks, ning annab lisavõimalusi.
Autor on juriidilises tähenduses füüsiline isik või füüsilised isikud, kes on loonud teose. Teoseks võib nimetada midagi sellist, mis on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus. Seega võib autoriks pidada nii fotograafi, muusikut, filmimeest, kunstniku, kirjanikku, ning palju teisi, kes on erinevaid eneseväljendusmeetodeid kasutades midagi originaalset loonud.
Vaadates ajalukku, sõltumatult ühiskondlikust taustsüsteemist, võib täheldada erinevaid, kuid muutumatuid põhjuseid teoste loomiseks. Palju leidub inimesi, kes loovad teoseid, kas siis maalivad, kirjutavad luuletusi või teevad midagi muud, enda lõbuks – nii öelda hobikorras, kuid väga palju leidub autoreid, kelle jaoks looming tähendab katust pea kohal ning toitu laual – ehk siis teisisõnu teenivad paljud inimesed elatist teoste loomisega. Kui hästi läheb, on tänapäeval elukutselise loomeinimese elu päikseline, kuid reaalsuseks see, et suurem osa autoreid on kui ärahellitatud lapsed, kelledel on rikkad vanemad: nad saavad tegeleda sellega, mis neile meeldib, kuid on täielikult sõltuvad oma vanematest. Antud analoogia põhineb eelkõige vastastikku mõjumisel, kus autor saab tegeleda just sellega, mis talle meeldib, kuid samas on absoluutselt sõltuv ühiskonnast, sest potentsiaalsed teose ostjad-tarbijad on meelestatud vastavalt ühiskonnale, milles elatakse. Üldeselt öeldes julgen väita, et elades infoühiskonnas, teoste kaudu leiba teenides, sõltub autori käekäik eelkõige inimese enda moraalitunnetusest.
Toomas Hendrik Ilves on öelnud: “Särava mõistuse ja eetilisuse nõue ei kehti mõistagi üksnes kohtunike, vaid kõigi kohta, kelle kätes on teiste inimeste saatus...“. Infoühiskond on ühiskond, kus peaaegu kogu maailm on ühendatud ühtse infoedastusvõrguga. Kunagi varem pole olnud võimalust nii kiiresti, lihtsalt ja kergelt olla ühenduses korraga nii suure hulga inimestega, sõltumata nende asukohast. See ühenduvus käib küll läbi andmete edastuse ja vastuvõtmise teatud seadmete kaudu, nagu arvuti, mobiilne seade, raadio või televisioon, kuid võimaldab näiteks muusikul väga kergesti oma teost teha kogu maailmale kättesaadavaks. Infoühiskonnas boonuseks on võimalus autoril läbi sotsiaalse tarkvara endale reklaami teha, ning seeläbi tuntust koguda, suurendades potentsiaalset teose tarbijate hulka. Noorema generatsiooni hulgas kiirelt tuntuse saavutanud Justin Bieberi tähelend, ning edukus autori ja artistina, sai alguse just tänu veebikeskkonnale „YouTube“. Kuid nagu öeldakse, iga õnnistus käib käsikäes needusega, nii käib ka infoühiskonnaga kaasas must katk - nimelt just autori seisukohast. Kui muusik tahab oma teost müüa, ning sellega elatist teenida, tuleb arvestada faktiga, et piisab vaid ühest inimesest, kes tema autoriõigusega kaitstud teose ostab, ning autori loomingust võib saada avalik kaup. Miks avalik kaup? Paralleele on võimalik tõmmata ilutulestikuga – on vaja vaid üht inimest, kes rakette ostaks, kuid ilutulestikku saavad kõik näha, kes õigel ajal õiges kohas. Sama on ka näiteks muusikafailidega – on vaja vaid üht inimest, kes ostaks muusikateose, ja need muusikafailid veebikeskkonda ülesse laeks, ning antud autori teos on tasuta kättesaadav absoluutselt kõigile, kes teavad, kust otsida.
Antud olukorra puhul on küll paika pandud kindlad autoriõiguse reeglid, näiteks sätestab paragraaf 80: „ebaseaduslik reprodutseerimine kannab nimetust piraatlus ja selline ebaseaduslik koopia on piraatkoopia“, mis on ka väärteo korras karistatav, kuid veebikasutajate meeletu hulga tõttu on ka võimatu kõiki seaduserikkujaid karistada ja tabada. Veelgi vähem karistatakse neid, kes ei soovi ise teost osta, vaid tirivad omale arvutisse illegaalselt kättesaadavaks tehtud teoseid. Vähesed kahtlevad üldse, kas taoliselt on õige toimida või ei, sest veebist allalaadimine on saanud nii tavaliseks asjaks, ning seda on pealekauba veel ääretult lihtne teha. Arvan, et see üks olulistest näidetest, kus kellegi saatus on teiste inimeste käes, nagu ütles Toomas Hendrik Ilves. See, milline on inimeste moraalitunnetus, määrab selle, kas ta näeb, et tegeledes piraatlusega, kannatab kõige rohkem teose autor, kelle igapäevane leib on just nendest potentsiaalsetest ostjatest sõltuv.
Infoühiskond on kahtlemata toonud endaga kaasa palju autori tööd soodustavat, kuid samas ka takistavat. Kui mina tahaksin kunagi oma loominguga raha hakata teenima, siis pean eelkõige arvestama sellega, et mina, kui autor, olen sõltuv nii ühiskonnast, kus elan, ning selles ühiskonnas elavate inimeste moraalitunnetusest. Isaac Asimov on öelnud, et ärge kunagi laske end oma moraalikoodeksist segada, kui teete seda, mida peate õigeks.
„Mina, kui autor“, omab tänapäeva ühiskonnas, sõltumata autoriõiguse reeglitest, mingit suurt väärtust vaid siis, kui inimestel endal on ühine moraalitunnetus.
1) Esimene pilt on liikumatust objektist, suurusega 12 megapikslit. Pildistamisel oli ava suuruseks f/3.5, säriajaks 1/100 sekundit ja sensori tundlikkuseks ISO 250.
DLNA (Digital Living Network Alliance) on enam kui 240 liikmega mittetulunduslik organisatsioon, mille liikmed on seadnud endale eesmärgiks muuta kasutajatele digifotode, muusika ja videote jagamine ning esitamine standardseid tehnoloogiaid kasutades võimalikult lihtsaks. Minu kodutööks oli valida üks seade, ning seda kirjeldada.
Mobiilsed seadmed on viimastel aegadel kogunud populaarsust just mitte helistamise, vaid arvuti, televiisori ja digikaamera asendajana, ehk siis rohkem meediaseadmena. Mobiilsetel seadmetel on muidugi miinuseid arvuti ja televiisoriga võrreldes, näiteks ekraani väike suurus, mis mängib küll suurt rolli internetikasutamisel ja filmide vaatamisel, kuid see-eest tagab selle, et seade on väga väike, ning mahub taskusse, mis lubab seadet igal pool kergelt kaasas kanda.
Mina isiklikult olen mobiilitootjate osas suur Sony Ericssoni toetaja ning pooldaja. Arvan, et vanemad mudelid olid klassist omaette, kuid viimastel aastatel on nende toodete kvaliteet drastiliselt langenud. Küll aga jäi mulle uutematest toodetest silma Sony Ericsson Xperia Arc, mis on ka DLNA standarditele vastav ning vastavalt sertifitseeritud.
Välimuse poolest on Xperia Arc väga soliidne, õhuke ja kerge, kuid suur. Suurus on eelkõige tingitud 4.2 tollisest 16 miljoni värviga ekraanist. Ekraan on puutetundlik, ning koosneb 480x854-st piklist. Toode sisaldab endas valjuhääldit, ning 3.5 mm audiosisend. Xperia Arci sisemäluks on 320 MB, ning tema RAM on 512 MB. Et oleks mugavam suuremas koguses meediat hallata ning hoiustada, on lisaks kaasas 8 GB-ne nälukaart, mida saab vajaduse korral välja vahetada, ostes 32 GB-se mälukaardi. Suurem mälukaart on vajalik just sellisel juhul, kui kasutaja on suur muusika - ning filmihuviline, sest telefon toetab MP3, AAC, AAC+, eAAC+, WMA v9, AMR, MIDI, MPEG-4, WMV formaadis meediat. Sama moodi võtavad ruumi ka mobiili sisse ehitatud kaameraga tehtud pildid ning videod. Xperia Arc’l on 8,1 MP kaamera, ning HD-video salvestamise (720p) võimalus. Kaamerakasutust teevad mugavamaks Sony CMOS-sensor Exmor R™, nutikas 2,46-kordne digisuum, autofookus, puutefookus, foto- ja videovalgustus, pildistabilisaator, geosildistamine, näotuvastus, naeratusetuvastus Smile Shutter™. Väga oluline omadus mobiilide juures on ühenduvus teiste meediaseadmetega. Xperia Arc’i on võimalik teiste meediaseadmetega ühendada ning andmeid vahetada Bluetoothi ning USB-kaabli abil. Telefon sisaldab tänu sisse ehitatud WLAN-modemile ka palju veebirakendusi, nagu Facebook, YouTube jne, mille abil saab jagada kaameraga tehtud pilte ja videosid. Kogu süsteem on juhitud operatsioonisüsteemi Android™ 2.3 (Gingerbread) poolt, mida veab 1 GHz Qualcomm MSM8255 protsessor.
Mulle meeldib Xperia Arc, just teiste mobiilidega võrreldes, oma suure ja kvaliteetse ekraani poolest, mis võimaldab hästi ära kasutada potentsiaali internetti kasutades, meediat tarvitades või mängides, ja mida pakub hea kaamera ning võimas protsessor. Seetõttu ma rohkem kasutakski antud mobiilset seadet meelelahutuseks.
Mis mulle antud telefoni juures ei meeldi, on füüsilise klaviatuuri puudumine, mis annaks kindlama ja mugavama tunde tekstisisestusel. Kuid viriseda ei saa, sest füüsilise klaviatuuri lisamine muudaks oluliselt mobiili mõõtmeid ja kaalu.
